Ülo Pikkov

Silmviburlane, 2020, 28’

Ema ja tütar otsivad koos vastust küsimusele, mis võiks olla Eesti nafta. Üks neist kasvatab nõgeseid, teine on tuntud youtuber.

Silmviburlane, 2020, 09′

Lugu emast ja pojast ning võidujooksust kilpkonnaga, mille sa alati kaotad.

Silmviburlane, 2018, 15’27”

Kuues film kogumikust “Juured”.

Minu vanaema ja vanaisa abiellusid 1959. aastal. 50 aastat hiljem seisavad nad taas altari ees, et kinnitada oma ammu antud vannet. Nüüd nad teavad, millal enda eest seista ja millal on parem vait olla. Millal andestada ja millal lahti lasta. Nad teavad ka seda, et aega on väheks jäänud. See on lugu armastusest ja kaduvusest. Mu lihast ja verest.

Silmviburlane, 2018, 13’53”

Viies film kogumikust “Juured”.

Ema ja tütar, kelle suhteid on varjutanud valusad üleelamised, lähevad koos Taimaale kloostrisse. Kas 26 päeva täielikus vaikuses mediteerimist aitab neil minevikuga rahu teha?

Silmviburlane, 2018, 12’46”

Neljas film kogumikust “Juured”.

Silmviburlane, 2018, 15’08”

Kolmas film kogumikust “Juured”.

Silmviburlane, 2018, 12’25”

Teine film kogumikust “Juured”.

Naise kõige suurem rõõm on kinkida elu uuele inimesele. Kõige suurem valu – lapse kaotus – aitab näha elu ilu. See film on elust ja sellest, kui suur ime see on, et me elame.

Silmviburlane, 2018, 18’50”

Esimest korda läksin Eestist ära ilma tagasituleku mõtteta. Esimest korda muutsin oma elu nii ootamatul põhjusel kui armastus. Esimest korda sain aru, mida tähendab pateetiline tunne igatseda. Selle poeetilise kollaažiga püüan jagada oma mõtteid ja nendega kaasnenud olukordi, mis mind on viimasel ajal saatnud.

Silmviburlane, 2018, 28‘

Kati, Triin ja Siiri kolisid Londonisse, et paar aastat keelt õppida ja kogemusi omandada. On möödunud juba üle kümne aasta, loodud pere ja sündinud lapsed ning tundub, et tulevik on nüüd seotud välismaaga. Igatsus kodumaa järele on jäänud, kuid tagasipöördumine hirmutab. Miks on kojutulek järsku nii keeruline?

Silmviburlane, 2017, 11‘

Meie kultuur põhineb lugudel, lood on kõige aluseks. Ka meie elu on vaadeldav kui lugu – elulugu. Aga mis juhtub siis, kui lugu ei kannata jutustamist? Kas on võimalik lugudest ka lahti lasta või neist loobuda? Kas saab teha filmi loost, kui jutustaja ainus soov on see unustada? Ülo Pikkovi dokumentaalne animafilm on tüdrukust, kes soovib lahti lasta oma mineviku varjudest.

Eesti Joonisfilm, 2016, 2’18”

Taat ja memm läksid tülli. Taat läks kalale ega tahtnud koju minna. Memme palumise peale saatis jumal Niškepaz ilma, mis taadi võrgud mädanema ajas. Taat läks koju, seal aga halas memm: „Meil pole süüa!“ Taat vastu: “Meil on aidas kala, müüme need ära ja ostame leiba, soola ja mõdu!“

Nukufilm, 2016, 10’18”

Kümneaastane tüdruk soovis sünnipäevaks koerakutsikat. Pettumus oli suur, kui elusaks kingituseks osutus hoopiski isa, kelle olemasolust tal aimugi polnud…
Dokumentaalne animatsioonfilm “Tühi ruum” jutustab loo ühe mehe ammusest unistusest, mis aitas tal elus püsida ning mis nüüd filmis ka lõpuks täitub.

Nukufilm, 2015, 9’26”

Animatsioonfilm “Tik-tak” visualiseerib aega, aja fataalsest olemust. Rõhutamaks aega kui metafüüsilist nähtust, saab filmi kujunduses olema rohkesti vanu kellasid ja nende osasid. Kõigile meile on antud “oma aeg”, kuid meie aeg koosneb tegelikkuses tuhandest erinevast “ajast” – nii on isegi igal rakul meie kehas oma konkreetne aeg elada ja surra.

Silmviburlane, 2015, 5’46”

Nukufilm, Eesti Kunstiakadeemia, 2014, 10′

See on tragikoomiline lugu tavalise paneelmaja elanikest. Ühel heal päeval läheb elektroonik Anti hulluks ning otsustab televiisorite asemel maailma parandama hakata. Maailm aga ei näi Antit mõistvat ning tõlgendab tema positiivset sõnumit hoopis isemoodi.

Eesti Joonisfilm, 2013, 20’34”

Vares Ada unistab abiellumisest. Ta usub, et tähtis on olla edevalt riides, kõik muu tuleb iseenesest – kirikuõpetaja paneb ju alati paari kõige uhkema kleidiga tüdruku ja nägusama poisi! Samal ajal jalutab linnas arhitekt Otto, kes otsib kohta uuele pilvelõhkujale. Ada märkab Ottot ja tunneb üle selja jooksvaid judinaid… Käepärastest vahenditest pruutkleit saab kiiresti valmis. Jahuga valgeks tehtud nägu ja ketšupiga joonistatud huuled mõjuvad lummavalt. Hallist varesest saab ekstravagantne vampnaine ning juba ta ongi Ottol käest kinni ja altari ees. Pulmatseremoonia läheb ladusalt, kuid siis saabub argipäev. Ada hakkab kahtlema, kas võõraste sulgedega ehtimine on ikka kõige õigem tee õnnele.

Silmviburlane, 2013, 66’42”

Jeruusalemma külje all, keset araablaste kvartalit Õlimäel, elab vene õigeusu kloostris 82-aastane eestlannast nunn ema Ksenja. Kuigi kõrge betoonmüüriga eraldatud kloostris kella kunagi ei keerata ja elu käib endiselt Juliuse kalendri järgi, on kakskümmend aastat ema Ksenja jaoks möödunud kui üks silmapilk. Nunnade hierarhias on ta jõudnud eelviimasele astmele: on jäänud vaid viimane samm, suur skeema ehk lõplik vaikus. Kuid enne vaikust on ema Ksenjale antud luba ära rääkida oma elu lugu.

Nukufilm, 2013, 5’42”

Arvatakse, et kui inimene sureb, siis jookseb elu ta silmade eest läbi. Mida näeb aga saja-aastane filmilint enne, kui ta lõplikult kaotab oma koha digitaalsele infokandjale? Kas selleks on katkenud filmikaadrid, puruks kraabitud filmilint või midagi muud?

Eesti Kunstiakadeemia, 2011, 7’12”

Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni osakonnas magistritööna valminud nukufilm on noore animafilmitegija Anu-Laura Tuttelbergi režissööridebüüt. Vanade nukkude kasutamine annab filmile erilaadse õhustiku. Jahimehed sügisesel põllul ja uimaselt ukerdavad kärbsed vesiveski pööninguaknal on kummastaval kombel omavahel seotud. Mölder, kelle hoole all pesakond pardipoegi lennuvõimeliseks sirgub, lisab loole veelgi seostemüstikat.

Nukufilm, 2011, 9’24”

Keha mäletab rohkem kui me ette kujutada suudame, keha mäletab ka oma eelkäijate muret ja valu. Nii on igas kehas peidus kõik maailma lood. Meie keha kannab endas meie vanemate ja vanavanemate lugusid, nende eelkäijate ja eel-eelkäijate lugusid. Aga kui sügavale on võimalik oma keha mälestustes minna?

Silmviburlane, 2011, 10’24”

Ühel täiesti tavalisel sumedal ööl kogunevad ühe täiesti tavalise kortermaja elanikud oma maja hoovi. Tekkinud situatsiooni kasutab ära kahtlaste kavatsustega kodanik. Lõpp on loomulikult etteaimatav.

Silmviburlane, 2009, 29′

Väikesele, suletud kogukonnaga Ruhnu saarele asub tööle noor õpetaja Kadri. Tema peamiseks ülesandeks saab õpetada kõige pisemaid lapsi 1. ja 2. klassis, mõlemas käib üks õpilane. Samal ajal püüab Kadri sisse elada saare ellu ja mõista isolatsioonis elavate külaelanike kummalisi kombeid ning väikesi veidrusi.

Silmviburlane, 2009, 5’40”

Väljavaated ei ole paljulubavad: situatsioon meenutab vanglakaristust, pudrukauss tundub põhjatuna ja aeg tiksub häbematu järjekindlusega. Ootamatu avastus muudab selle siiski võimalikuks.

Silmviburlane, 2009, 1’31”

Eesti Joonisfilm, 2008, 4’43”

Raamatud haaravad ühel ööl võimu ja hävitavad ära kõik arvutid ning mobiiltelefonid. Hirmust mässama hakanud kirjandusväljaannete ees vannuvad inimesed raamatutele truudust ja hakkavad neid taas lugema. Kuid sellest on raamatutele vähe. Nad tahavad, et inimesed ka räägiks raamatutega, nii nagu inimesed rääkisid mobiiltelefonidega. Dialoogist inimeste ja raamatute vahel koorub välja tõsiasi, et inimesed on raamatutest kaugenenud. Seega märgisüsteemi viidud informatsioon ei pruugi tihtilugu enam avaneda ja on kohati lausa vastupidine algsele ideele.

Silmviburlane, 2008, 8’07”

Silmviburlane, 2007, 7‘

Silmviburlane, 2008, 6’15”

EKA Animatsiooni osakonna magistritöö.

Eesti Joonisfilm, 2007, 2’14”

Kuulub 7 animeeritud luuletusest koosnevasse kassetti “Must lagi”.

Vaadeldakse allegoorilises võtmes igatsuse olemust. Inimeste igatsused jäävad reeglina peitu patjadesse, aga mida peaks padjas olevad suled tegema oma igatsustega? Kaks sulge joonistavad tantsides jääle Aleksander Suumani luuletuse “Läänemerelinik“.

Eesti Joonisfilm, 2007, 18’36”

7 animeeritud luuletusest koosnev kassett.

Omapärane luule ja filmi hübriidprojekt, mis kujutab seitsme eesti animaatori nägemust seitsmest eesti luuletusest. Iga kaheminutiline lõik illustreerib mõnd rohkem või vähem tuntud teksti just nii, nagu filmi autor seda enese jaoks tõlgendab. Eksperiment liidab animatsiooni ja poeesia – Animuse ja Pegasuse. Valikus on Jüri Üdi, Aleksander Suumani, Heiti Talviku, Andres Ehini, Arvi Siia, Asko Künnapi ja Ilmar Laabani luuletused.

Silmviburlane, Eesti Kunstiakadeemia, 2007, 3’37”

Eesti Joonisfilm, 2006, 11’40”

Uuritakse armastuse ja toidu omavahelisi seoseid. Nii nagu toiduahel, eksisteerib ka armastuseahel – selleks, et kedagi armastada, peab see keegi samuti armastama. Ja nii nagu toiduahel, on ka armastuseahel ringikujuline ning lõpeb iseendaga. Film püüab läbi musta huumori lahata armastuse olemust ja jõuda arusaamisele, mis maitsega on elu.

Eesti Joonisfilm, 2005, 75’21”

Kaks Ameerika salateenistuse agenti Frank ja Wendy on saadetud maailma ohukoldesse nimega Estonia. Estonia on jabur koht, võib-olla isegi veel jaburam kui agendid ise. Frank ja Wendy, kellele maailma päästmine on igapäevane töö, saadavad mängleva kergusega korda nii mentaalseid kui ka manuaalseid vägitegusid. Näib, et lõplikust võidust lahutab neid eimiski, aga võta näpust. Kurjuse telg ei kuiva kokku ja ründab superagente sealt, kust nad seda oodatagi ei oska…

Eesti Joonisfilm, 2005, 9’30”

7-osalise seriaali “Frank ja Wendy” 5. film

Kaks Ameerika salateenistuse agenti – Frank ja Wendy – on saadetud maailma ohukoldesse nimega Estonia. Estonia on jabur koht, võib-olla isegi veel jaburam kui agendid ise.
Frankilt ja Wendylt võetakse nende igati ärateenitud puhkus kodumaal. Miks on igal ameeriklasel muhk kuklas? Kes peksab kaasmaalasi vastu pead? Miks Santa Klaus nutab? Miks November on Detsember? Need küsimused teevad agendid rahutuks. On saanud heaks tavaks, et rahutu agent tõmbab padruni rauda. Värisege, Tolson & Mushroom! Teed näitab Abraham Lincolni pöial…

Eesti Joonisfilm, 2003, 11’51”

Lugu loomaaias elavast ahvist, keda juhuse tahtel sunnitakse hakkama inimeseks. Ahv viiakse loomaaeda eksinud purjus jõuluvana pähe viinaravilasse. Seal raseeritakse ahvilt kõik karvad ja ongi pealtnäha korralik kodanik valmis. Inimühiskond võtab värske liikme, raseeritud ahvi kiiresti omaks, ahvist kujuneb austatud ühiskonnategelane.

Eesti Joonisfilm, 2002, 11’15”

Mees unistab ideaalsest naisest, naist huvitab aga hoopis teine. Mees loobub naise tähelepanu püüdmise vaevarikkast ettevõtmisest ja avastab uue ihaldatava. Naisel tekib omakorda huvi mehe vastu. Ent meest huvitab ainult uus lemmik, kelle tõttu mees satub varsti hädaohtu. Mida teeb nüüd hüljatud naine? Õnnetus tuleb hüüdmata, kuid mees pääseb napilt, hukkuvad hoopis mõlemad ihaldatud. Mees ja naine leiavad taas teineteise.

Eesti Joonisfilm, 2001, 11’07”

Lugu üksikust ja jõhkrast kangelasest, peata ratsanikust. Ta on tavaline Grand Canyoni elanik nagu teisedki, kuid tal puudub pea. Kuna ta on teistest kanjonielanikest erinev, vaevab ratsanikku alaväärsuskompleks ning ta on kohutavalt vägivaldne. Mõne katsumuse järel õnnestub peata ratsanikul leida endale uus pea. Nimelt kleepub ta taevas särava kuu külge ning temast saab suure peaga kuunägu. Vaatamata oma uuele kuunäole ei muutu ta paremaks, vaid jääb üksikuks ja jõhkraks. “Peata ratsanik” on lugu indiviidi ja ühiskonna kompromissist.

Eesti Joonisfilm, 2001, 0’52”

Kogu elu õiglust kaitsnud ja kurjusega võidelnud Superman on jäänud vanaks. Et vanaduspäevi veidigi värvilisemaks muuta, on Superman otsustanud leida endale armukese, kes oskaks lennata nagu temagi ja tooks lapsi. Film “Superlove” on lugu ühepoolsest ja võimatuna tunduvast armastusest Supermani ja toonekure vahel.

Eesti Joonisfilm, 1998, 10’54”

Kõrbeks kuivanud mere liivaluidetel elavad puujalgne meremees ja näkineid, kes on täiesti sõltuv meremehest, kes kannab talle päevast päeva eluks vajalikku vett. Meremehe ja näkineiu rutiinsesse ellu ilmub flööti mängiv kentaur. Kentauri ja näkineiu vahel tekib armastus. Puujalgne meremees otsustab hävitada uustulnuka, kuid koos kentauriga hävitab ta oma senise ülemvõimu näkineiu üle ning muutub viimasest täiesti sõltuvaks. Selle kolmikdraamaga tegelased ei ole üheselt head ega halvad. Tegelased, kes igatsevad suuri muutusi, takerduvad nende saabudes alati oma minevikku. Hirm tuleviku ees muudab tegelased naeruväärseks, kuid samas ka inimlikuks.

Turku Arts Academy, 1996, 4’30”

Turku Arts Academy, 1996, 3’30”